16 aastat Alole mõeldes

 

2. ja 3. märtsil toimus Jõgeval taas Alo Mattiisenile pühendatud üleriigiline vokaalansamblite konkurss. Kõik kuusteist aastat on selle eestvedajaks olnud Jõgeva Gümnaasiumi legendaarne muusikaõpetaja Maret Oja, kellega nädal pärast seekordset konkurssi kooli õpetajate toas juttu ajasime. Rääkisime Alo muusikapäevade olevikust, minevikust ning ka tulevikust.

Alo muusikapäevad on ikka ajas muutunud. Iga festival on olnud oma näoga. Mis sellest korrast meelde jäi?

Kõige suurem erinevus oli kindlasti see, et uus vanusegrupp tuli (esmakordselt said võimaluse konkursil osaleda ka kuni 26-aastased noored. toim), aga ega see konkurss muidu eelmistest kordadest küll väga ei eristunud. Ikka see, mida ma olen ise alati toonitanud, et väga soe saal ja publiku vastuvõtt, kes suhtuvad alati kõigesse positiivselt. Saavad aru, kui midagi läheb valesti või väga hästi. Aga näiteks teistelt muusikaõpetajatelt tuli küll päris palju tagasisidet, et hästi organiseeritud, annaks rahvusvahelise mõõdu välja. Kõik kellaajad klappisid, kõik jooksis täpselt nagu kellavärk.

Kuidas on aastatega muutunud osalejate tase?

Kui kuskil koolis lauldakse ansamblilaule, siis peab tegelikult ikka päris hea olema, et Jõgevale konkursile tulla. Sest tase on siin väga kõrge. Näiteks esmakordselt žüriis olnud Märt Avandi, kes on ise kahel aastal konkursil osalenud, ütles juba pärast teist kontserti, kus väikesed esinesid, et tase on selle kümne aastaga, mil tema viimati osales, ikka meeletult tõusnud. Mul endal on sageli selline tunne, et siin ei hinnata mitte ainult ansamblit, vaid seadet. Sest tegelikult annab üks hea seade juba väga palju juurde. Pool. Või isegi rohkem. Tänavu kasutasid päris mitmed näiteks Siim Aimla seadeid ja Tea Saar leiutab alati mingi nipi ja Tiina Kivimäe. Samas oli meil siin ka sel aastal mõningaid uustulnukaid. Näiteks Rocca al Mare kool. Jõgeva maakonnas on aga osalemishuvi väiksemaks jäänud. Meie muusikaõpetajad vist millegipärast kardavad tulla siia.

Mida siis teha, et meie maakonna õpetajad oleksid julgemad?

Näpud sahtli vahele! (Maret naerab oma kasvatusvõtte peale veidi). Tegelikult oli mul ka Põltsamaa ja Palamuse õpetajatega tõsine jutuajamine, sest neil olid ju ansamblid olemas ja väga kenasti laulsid. Et nad oleksid küll võinud osaleda, ei oleks häbisse jäänud. Paljud kardavad just a cappella lugu, sest kui seal midagi untsu läheb, siis kõik on ju kenasti kosta.

Kui praegused reeglid hirmutavad, siis kas pole olnud plaanis neid muuta?

Ei! Ka žürii on seda alati kiitnud, sest see näitab ansambli taset, kuidas nad suudavad ilma saatepillita laulda. Ja žürii kiitis ka seda, et eesti keeles peavad lood olema. Muusikaõpetajad on küll keelereegli üle kurtnud, sest kukuvad ära jazz ja veel teatud muusikastiilid. Aga kuna see on ikka Alo Mattiiseniga seotud, siis ma leian, et siia käib eesti keel juurde. Seda inglise keelt tuleb meediast igalt poolt. Mida ma olen küll mõelnud, et ühel aastal oli meil rahvusvaheline konkurss . lätlased tulid külla.

Ja laulsid samuti eesti keeles?

Laulsid eesti keeles jah! Et võib-olla võiks mingeid selliseid sidemeid arendada. Et see võib-olla värskendaks natukene sündmust. Aga siin tulevad juba transpordikulutused ja muud sellised asjaolud mängu.

Sel aastal oli juba eelpool mainitud uus vanuseaste. Kuni 26 aastat, kus oli seitse ansamblit osalemas. Kas on lootust, et järgmisel aastal see grupp suureneb?

Ma arvan küll. Ma ise muidugi ei teinud ka väga palju reklaami sel aastal. Järgmisel aastal ma arvatavasti saadan need juhendid ise koolidesse laiali. Viljandi kultuuriakadeemiasse ja Otsa ja Elleri kooli.

Mis siis saab, kui tahtjaid järsku väga palju tuleb? Kas oled mõelnud ka kolmepäevasele konkursile?

Ei, seda kindlasti mitte. Sest ega koolimaja ju kummist ei ole. Juba praegu pidid mõned osalejad kahekümne viiekesi ühes klassiruumis magama.

Kas järgmise aasta muusikapäevade toimumisaeg on ka juba teada?

Jah, 8.-9. märts. Osad žüriiliikmed panid juba kalendrisse aja kirja. Sel aastal oli ka tegelikult nii, et pidi toimuma 9. ja 10. märtsil, aga tuli välja, et samal ajal on üleriigiline neidudekooride võistulaulmine Tallinnas ja Ester Mägi juubel.

Sulle anti tänavu muusikapäevade avamisel üle Jõgeva linna Aasta Tegu 2011 tiitel möödunud aastal toimunud öölaulupeo korraldamise eest. Kas oled mõelnud, et öölaulupeost võikski saada pikem traditsioon?

Eks sellised suuremad asjad toimuvad ikka siis, kui on nii-öelda suurem number. Eelmisel korral oli ju muusikapäevade 15. toimumisaasta. Eks 20. aastapäeval vaatab, mis siis toimub.

Alo Mattiisen ja Jõgeva Gümnaasium on alati olnud väga tihedalt seotud mõisted. Mis saab muusikapäevadest pärast haridusuuendust?

See otsus on tehtud, et see konkurss jääb siia majja. Olgu siin ruumides siis mis asutus tahes. See jääb siia majja ja sellesse saali. Sest ma kujutan ette, et ega Alo pilti siit ka kuskile ära ei viida. Aga eks siis näha ole, mis saama hakkab.

 

Karl Sakrits, Jõgeva Linna Leht, märts 2012