Meie Betti

Novembrikuu 23. päeval sada ja viis aastat tagasi sündis Jõgeval madalas raudteeäärses teemeistri majas Elisabet Alver. Vaevalt oskas toona keegi aimata või oodatagi, et vastsündinud tüdrukust võiks saada kunagi üks Eesti kuulsamaid poetesse, kirjanikke, kodukandi ikoon.

Vähemalt kord aastas, “Tähetunni” aegu, elab ja hingab Jõgeva pisut luulelisemas rütmis. Võimatu on märkamata jätta sadu noori gümnasiste, kes igal aastal enne jõuluaega kaheks päevaks Jõgevale saabuvad. Ehk oleks meilgi aeg heita pilk sügavamale endasse ning küsida, mida Betti meile tähendab.

Oma mõtteid Bettist, “Tähetunnist” ning luulest jagavad Jõgeva inimesed Toomas Muru (Betti Alveri muuseumi juhataja), Mihkel Kübar (Jõgeva abilinnapea, “Tähetunni2011” žürii liige) ja Virgo Ernits (“Tähetunni” pikaaegne vabatahtlik abiline).

Mida tähendab Betti Alver teile? Isiklikult.

Mihkel: “Silmapaistev luuletaja, kirjanik. Eelkõige on tema teoste kaudu võimalik õppida tegelikult inimeseks olemist. See tähendab tõelist hoolimist nii inimestest kui ka endast ümbritsevast, kriitilist-analüütilist meelt ühiskonnas toimuva vastu. Õppimist väärt on tema oskus intelligentsel viisil osutada väärtuste puudusele ühiskonnas. Tema naiselikust lähenemisest armastusele ja armastamisele nii inimeste kui ka riigi vastu kumab läbi jällegi tõelise, puhta ning siira kiindumuse otsing.”

Toomas: “Betti Alverist kõneldes kiputakse minema pateetiliseks. Võib-olla on see kohati isegi õigustatud. Tegelikult saab temast rääkida selges eesti keeles ja liialdusteta. Alveri luule on meisterlik sõnavaraliselt, kujundite ja ka vormi poolest. Seda on võrreldud kristallidega. Minu jaoks on väga oluline Alveri sisemine vabadus ja südametunnistus – ta kirjutas vaid seda ja nii, mida oma sisimas õigeks pidas. Me võiksime temalt õppida taotlema meisterlikkust. Tuleb ära tunda oma anne ja sellega tööd teha, eesmärgid tuleb kõrgele seada. Teiseks tuleb olla enese ja teiste suhtes aus. Südametunnistusevabadusest algavad kõik teised vabadused.”

Betti ja meie või meie Betti?

Mihkel: “Geniaalsete ja andekate inimeste olemasoluga ajaloos on täpselt nii, et neid ei ole väikeses Eestis kuigi palju olnud. Seda suurem on tegelikult selliste inimeste väärtustamine väikelinnas. Ühelt poolt on suurim au kanda ühe Eesti kirjandusloo suurkuju sünnilinna tiitlit ja tunda rõõmu tema loomingust, kuid teisalt on selliste inimeste olemasolu märk linnale nii sisse- kui ka väljapoole. Betti on tõestanud, et tegelikult on võimalik ennast ajalukku kirjutada ka väikelinnas. See näitab, et Jõgeva linnal on olemas oma väärikas ajalugu ning lootusrikas tulevik. Et head asjad ei sünni ainult väljaspool Jõgevat, vaid kõigil häädel inimestel on võimalik kasvada suurteks meesteks ja naisteks hoolimata linna suurusest. See on see, mis Betti pärandi hoidmise kaudu peaks olema see lisandväärtus, mida ei saa alahinnata, vaid tuleks lisaks kirjanduslikule tegevusele veelgi rohkem rõhutada.”

Virgo: “Kindlasti ei tohiks mõelda kultuurile kui tootele või teenusele. Pigem peaksid inimesed leidma kultuuri eneses. Betti puhul pean tähtsaks tema loomingut ja ka kogu luuletuse ilu hoidmise ja tänapäevaga kohandamist. Ma julgen öelda, et Betti on minule ja ka Jõgeva inimestele üheks ainulaadsemaks ja tähtsamaks kultuuriikooniks.”

“Tähetund” – igikestev monument poetessile?

Virgo: “Minu jaoks on “Tähetunnil” alati olnud teatud inimesed, kes on hakanud teisiti mõtlema. Või siis pigem mõtlema sellele, kuidas nad ennast väljendavad. Ma siiralt loodan, et tänapäeval laialt levinud sotsiaalmeedia ei suuda ümber pöörata praeguste ja tulevaste tähetundlaste mõttemaailma. Samas kui mõelda hetkel olevaletulevale võlakriisile, siis ma kardan, et kultuuri ja teatri osatähtsus Eestis ja ka mujal maailmas võib muutuda ning inimesed võivad praegusest kultuurist võõranduda.”

Mihkel: “Visioonlikult veidi suuremalt unistades võiks “Tähetunnist” kujuneda omamoodi luulefestival, kus lisaks tänastele koolinoortele koguneks novembrikuus kogu luuletajaskond Jõgevale, et ühiselt näiteks luule ja kirjandusteemadel arutleda ning Jõgeva saaks kohaks, kus paljud uued luulekogud saavad esmaettekantud. Lisaks saaks laiendada festivali rahvusvahelisemaks. Tartus on iga-aastane kirjandusfestival, miks mitte ei võiks 50 kilomeetrit põhja poole olla luulefestival.”

Karl Sakrits, Jõgeva Linna Leht, november 2011